Klimaatiliselt määratakse talve algus sellesse päeva, millest alates esineb püsiv lumikate ja sagedased/domineerivad külmailmad. 2021/22 aasta klimaatiline talv algas varakult - mandri sisealadel tekkis lumikate juba 26-29 novembril ja see pidas vastu detsembri keskpaigani, mil sulailmadega suuremas osas sulas. Detsembri viimasel kolmandikul tuli aga lund lisaks ja juba kõikjale, rannikul loetakse sellest tulenevalt talve alguseks 20-21 detsembrit. Jaanuaris ja veebruaris jagus lund peaaegu kõikjale terveks kuuks. Siiski juhtus ka sel lumerohkel aastal nii (suuremale osale Eesti elanikele on seda lausa veider mõelda), et saartel sel aastal meil talve jälle ei olnudki - samal ajal kui mandril ägati lumeuputuse all, esines saartel lund vaid kohati ja ajutiselt.
Talv lõppes Eesti läänepoolses osas veebruari lõpus, sisemaal jätkus lumikatet aprilli keskpaigani. Jõgeval lugesime lumikattega talve kestuseks kokku 134 päeva (27. 11-09.04), pikajaline keskmine lumikattega periood on Jõgeval 98 päeva. Maksimaalseks talviseks lume paksuseks Jõgeval mõõdeti veebruari alguses lõpus 45 cm; Tuulemäe vaatlusjaamas mõõdeti talve kõige paksemaks lumikatteks 67 cm.
Talv 2021/22 oli lumerohkusest hoolimata klimaatilsest keskmisest veidi soojem. Perioodi detsember-veebruar keskmine õhutemperatuur vaatlusjaamade keskmisena oli –2,0 °C (kliimanorm –2,6 °C). Saarte läänerannikul jäi temperatuur talve keskmisena plusspoolele, mujal alla nulli (joonis 1). Kolme talvekuu keskmisena oli kõige soojem Ristnas (+0,7 °C) ja kõige külmem Väike-Maarjas (–3,9 °C). Kõigis mõõtekohtades oli talve keskmine temperatuur pool kuni poolteist kraadi kliimanormist kõrgem.
Kõige külmem kuu oli sel talvel detsember (keskmine temperatuur -4,3 °C, norm -1,0 °C). Detsembri esimene dekaad oli eriliselt külm. Eesti keskmine õhutemperatuur oli detsembris -8,7 °C (norm +0,1 °C). Arvestatuna 1961. aastast on detsembri esimene kolmandik olnud veel külmem vaid ühel aastal – 1973, mil Eesti keskmine õhutemperatuur oli -10,9 °C.
Talve kõige madalamad temperatuurid esinesidki sel talvehooajal juba detsembri alguses (6-9.12, kõige külmem 7. detsembril), mil temperatuurid langesid alla -20, °C sisemaal ka -30 °C lähedale. Talve külmarekordiks jäi 7. detsembril Tartus mõõdetud -27,6 °C. Talvituvate kultuuride õnneks oli sel ajal enamasti maa kaetud lumega (joonis 2). Teine sarnane periood (külm, kuid lumine) oli jaanuari keskel, mil samuti temperatuur paaril päeval kohati alla -20 °C langes.
Jõgeval püsis temperatuur läbi talve pea püsivalt miinuspoolel, esines vaid üksikuid lühikesi sulaperioode (joonis 3). Lumikate kaitses talvituvaid kultuure külmakraadide eest hästi, Jõgeval ei langenud temperatuur maapinna lähedal lume all ega mullas taimedele ohtlikult madalale (joonis 4). Tänu varasele ja läbi talve püsivale lumikattele ei külmunud muld Jõgeval eriti sügavalt (joonis 5). Kevad tuli aga lumise talve järel aeglaselt ja visalt, lund sadas märtsis veel lisakski ja Jõgeval tõusis temperatuur püsivalt üle 5 kraadi alles 19. aprillil. Kui lääne pool said põllud suures osas lume alt vabaks märtsi alguses, siis Lõuna-Eestis hakkas see juhtuma alles märtsikuu lõpus, Jõgeval, Lääne-ning Ida-Virumaal veel hiljem. Mida kauem püsib lumikate, seda suurem on taimedel oht ära haududa ja lumeseene all kannatada - seda oli näha ka Jõgeva talinisukatsetel. Samal ajal hakkasid varem lumevabaks saanud põllud näiteks Saaremaal ja Kagu-Eestis aprillis juba liiga kuivaks muutuma.
Periood ööpäeva keskmise õhutemperatuuriga püsivalt alla 0 °C kestis Jõgeval 128 päeva - periood algas 27. novembril ja lõppes 4. aprillil. Kevade alguseks (keskmise õhutemperatuuri tõus püsivalt üle 5 kraadi) oli suuremas osas Eestist 18-19 aprill (Jõgeval 19. aprill), kuid põhjarannikul (Kunda, Pakri, Jõhvi vaatlusjaamade andmetel) alles 1. mai.
Negatiivseid ööpäeva keskmisi õhutemperatuure kogunes Jõgeval talvisel perioodil (sügisest kevadeni) -455 °C, mis on kliimanormist (1991-2020 keskmine) -87 kraadi vähem.
Talvituvate taimede jaoks oli sel talvel kõige kriitilisem faktor lume alla tekkinud jääkoorik, kuna enne suuri lumesadusid oli maapind märg ja pehme. Jõgeva talinisukatses jäid taimed vaatamata mitme kuu pikkusele jäävangistusele siiski ellu ja nisuaretaja Reine Koppeli sõnul talvitusid tavakatse taimed küllalt hästi, rohkem sai kannatada mahekatse. Jõgeval said otseseid külmakahjustusi vaid "eksootilisemad" fenotüübid, küll oli suuremaks kurjategijaks lumiseen. Mujalt Eestist on kuulda ka tüfuloosist. Talirukkikatsel Jõgeval külmakahjustusi ei olnud, ka lumiseent oli mõõdukalt, võrreldes eelmise aastaga vähem. Mõnevõrra esines talirukkil haudumist, kuid taimed taastusid hästi.
