Viimaste aastatega on kliimamuutustega kaasnevad ekstreemsed ilmastikuolud ühtäkki rohkem käega katsutavamaks, et mitte öelda tavapäraseks, muutumas. Kui inimesel on võimalik kõrbekuuma puhul ekspluateerida õhukonditsioneeri või põgeneda hoovihma eest räästa alla, tuleb taimedel põllul sellega ise toime tulla.
Eesseisvad globaalsed muutused on iseenesest laiad, hõlmates nii temperatuuri, sademete kui ka kiirguse taseme muutust ajas ja ruumis. Kuigi Eesti aladele prognoositakse kliimamuutustest tulenevat sademete hulga väikest tõusu, avaldub see pigem ekstreemsete sademete hulga suurenemisena ning mustri muutumisena, ohustades põllukultuure nii põua kui ka üleujutusega. Taimede kohanemine ekstreemsete veerežiimidega tuleb aga biomassi ja saagipotentsiaali arvelt, sõltudes nii sordi omadustest kui ka stressi kestusest ja intensiivsusest. Kuna ilmastiku ennast põllumees käepäraste vahenditega muuta ei saa, tuleb vaadata ilmastikukindlate sortide ja nende aretamise poole.
Selle jaoks on oluline mõista paremini juba hetkel Eestis kasvatatavate sortide kohanemisvõimet kliimamuutustest tulenevatele ekstreemsetele veerežiimidele.
Kohanemisvõime hindamiseks uuriti Eesti Taimekasvatuse Instituudis magistritöö raames suviodra sortide biomassi moodustumist eri veerežiimides kasvuhoonekatses. Fenotüpiseerimise käigus mõõdeti taimede kasvukiirust varases vegetatiivses kasvus, mis võimaldas viie erineva sordi reaktsiooni stressile võrrelda.
Tulemustest selgus, et taimedele kaheks nädalaks vee kättesaadavust poole võrra vähendades vähenes taimede roheline pind keskmiselt 26%, kus põuakindlust näitasid vaid kohalikud sordid ‘Tuuli´ ja ‘Maali´. Nädala pikkuse üleujutuse mõju avaldus aga eranditult kõigile viiele katses olnud sordile, vähendades võrse pindala sortide keskmisena poole võrra. See näitab nende vastuvõtlikust ektreemsest veerežiimist tingitud stressile, omamata valmisolekut saagipotentsiaali ka keerulisemates tingimustes realiseerida. Seekaudu toob stress endaga kaasa väiksema fotosünteesiva pinna, mis piirab taime võimekust maksimaalselt päikesest saabuvat valgusenergiat saagi keemiliseks energiaks muundamist.
Katses tuli esile ka sortide üldise omavahelise usutava erinevuse puudumine põua ja eriti üleujutuse puhul. See osutab Eestis kasvatatavate tipptasemel saagile orienteeritud söödasuviodra sortide küllaltki väikesele geneetilisele variatsioonile ekstreemsest keskkonnast tingitud stressiga võitlemiseks, olenedes seejuures aga sordi päritolust väga vähesel määral.
Nii sortide vastuvõtlikkus stressile kui ka tagasihoidlik geneetiline variatsioon kinnitavad erinevate abiootliste stressidega võitlemiseks vajaliku geneetilise materjali kasutamise olulisust täppisaretuses, mille abil tulevikuks kliimakindlad sordid luua. Sama oluline on ka juba olemasolevate sortide ja aretiste stressitaluvuse hindamine kliimamuutustest tekitatud ekstreemsete keskkonna tingimuste suhtes. Kõige kindlam on seda teha fenotüpiseerimise kaudu, mis siiani sordiaretuses pudelikaelaks osutunud on. Tänasel päeval saab esimesi samme selle suunas siiski juba näha ka ETKI põldude, kus drooni ja fenomobiili abiga vaid kõige tugevamad ja kliimakindlamad isendid välja selgitatakse. Neid saab kasutada ristamisteks.
Simuleerimaks ekstreemseid keskkonna tingimusi on ETKI-l plaanis lähiajal rajada Jõgevale ka spetsiaalne kasvuhoone, kus katselappidele veerežiimi on võimalik täielikult kontrollida ja kus on võimalik ka uute aretiste vastupidavust katsetada.
Kui suudame tuvastada kliimamuutustega kohanemiseks vajalikud geenid kultuurtaimedele ning viia need täppisaretuse abil võimalikult kiirelt sortidesse, siis saame tulevikus loota head saaki tulevikus iga ilmaga.
Artiklit on võimalik lugeda ka Maa Elust.
