Taas läheneb kevad ja paljud meist mõtlevad aiast, sõrme mulda pistmisest ja sellest, mida seal peenral ise kasvatada võiks. Need, kellel on võimalus rohkem kui maitserohelist külvata, mõtlevad ja unistavad oma kartulist, eriti varajastest magusatest värsketest väikestest mugulatest.
Mida peaks teadma enne kui kartulid maha panna?
Kõigepealt tuleb jälgida seda, missugune on olemasoleva aia või põllu muld. Kuigi kartulit peetakse väga kohanemisvõimeliseks, on ikka kindlad nõudmised ökoloogiliste tingimuste suhtes. Kartulile sobivad hästi õhustatud, kergesti soojenevad, piisava niiskusvaruga ja vähese kivisusega mullad. Mida paksem on huumuskiht, seda parem. Raske savimuld ei lase mugulatel hingata liigse vee tõttu või kuival perioodil kuivab kivikõvaks. Liivmullad võivad osutuda kartuli jaoks liiga kuivaks, tekitades põuakahjustusi. Kui aias ei ole muld sobiv, siis saab teha kõrgpeenraid, luuakse kartulile sobivad kasvutingimused. Kartul on nõudlik veel mullahappesuse suhtes. Kõige tervemad ja kärnavabad mugulad kasvavad pH 6,0-6,5. Seda nimetatakse nõrgalt happeliseks mullaks. Happesust saab hinnata nii testeriga kui ka seal kasvavate taimede järgi. Happelisel mullal võib tuntud umbrohtudest leida põldrõigast, väikest oblikat, põldkannikest ja sammalt, aluselisel ehk leeliselisel mullal kasvavad humallutsern, rakvere raibe, põldsinep. Neutraalsel ja nõrgalt happelises mullas tegutsevad rõõmsalt vihmaussid ja seal kasvavad heameelega piimohakad. Mulla happesuse muutmiseks on võimalik kasutada klinkritolmu, dolomiidijahu, paekivijahu, tolmpõlevkivituhka. Väikeaias piisab mõnikord ainult orgaanilisest väetisest (kompost, puulehed, puutuhk), vältida tuleks happeliste väetiste (lämmastik- ja kaaliumväetised) liigset kasutamist.
Kartul vajab oma kasvuks väga palju toitaineid. Kunagi ei tohiks kartuli vagudesse panna värsket sõnnikut, mis soodustab pigem pealsete kasvu ja loob paremad tingimused mugula haigustele. Kasutada komposti ja juba nn laagerdanud sõnnikut. Mineraalväetised peavad olema kloorivabad ja kartulile sobilikud, see info on kindlasti pakendil olemas. Saadaval on ka mahedalt kasvatamiseks mõeldud väetised (näiteks Must Pärl), mis on looduslikud ja sõbralikud nii mullale kui kasvatajale.
Kuhu kartul maha panna?
Järgmisena on oluline teada, mida kasvatati eelmisel aastal samas kohas või ei kasvanud seal midagi, kuhu on sellel aastal plaanis kartulimaa rajada. Palju räägitakse eelviljadest (külvikorrast) ja taimede sobivusest naabriteks. Kartulit võib maha panna põldudele, kus on eelviljaks olnud teravili, eriti hästi sobivad rukis ja kaer. Samuti sobivad eelviljadeks kõik liblikõielised kultuurid. Ettevaatlik peab olema kõrrelisi sisaldava rohumaaga. Tavaliselt leidub seal orasheina, see aga on maiuspalaks naksurlaste vastsetele, keda nimetatakse traatussideks (mitte kiduussid). Peale heina hävitamist jäävad vastsed lemmiksöögita ja nad on kohanenud toituma kõigest, eriti kartulist, aga nad ei põlga ka salatijuurt ja teiste köögiviljade juuri ja juurvilju, mida meiegi soovime oma peenralt saada. Kasvunaabrite suhtes on kartul leplik, talle sobivad naabriks enamus köögivilju. Tema naabrusse ei soovitata aga panna tomatit, paprikat ja tubakat, kellega tal on sarnased kahjustajad. Veel ei sobi kartuli naabriks kurk jt kõrvitsalised.
Millist sorti kasvatada?
Esmalt tuleks arutada perega, missuguste omadustega kartul maitseb ja muidugi on oluline veel perenaise seisukoht, mis toite ta armastab kartulist teha, millised on pere lemmikroad kartulist.
Kas ma soovin oma kasvatatud kartulit süüa ainult suvel ja sügisel, nii kaua kui saan seda otse peenrast võtta või tahan süüa oma kasvatatud kartulit niikaua, kui seda jagub. Suurema koguse kasvatamine nõuab muidugi kartulile sobivate tingimustega hoiukohta.
Kartulikasvataja hea rusikareegel, mida tasuks kõigil järgida, kasvatada võiks kolme sorti.
Üks sort, mis on kiire algarengu ja kiire kasvuga, mida saaks tarbida varakult kohe suvel. Sortide valik on lai: Flavia, Arielle, Solist, Ranomi uuematest Red Sonia ja Sanibel, kes eelistab eestimaist võib panustada Maretile.
Teised kaks sorti võiks olla pikema kasvuga, mida saab koristada augusti lõpus septembri alguses, kui ilmastik pole veel kartulit haigustega päris ära kiusanud, aga mugulatel on koor juba enam-vähem kinnistunud. Need sordid võiksid olla erinevat kasutustüüpi, et oleks võimalus valmistada erinevaid toite. See, mis sobib keedukartuliks ei pruugi sobida küpsetamiseks ja pudru valmistamiseks.
Sordi valikul tuleb mõelda ka haiguskindlusele. Kui soovitakse kasvatada lehemädaniku kindlamaid sorte, peaks eelistama Antit, Andot, Reeta, Carolust ja üsna hiljuti levima hakanud Alouettet.
Eesti sordilehel olevate sortide kasutustüübid ja muu info leiate MES Nõuandeteenistuse kodulehelt (https://www.pikk.ee/valdkonnad/taimekasvatus/koogiviljandus/kartul/kartulisordid/).
Mõistlik on kasvatada Eesti kartulisorte, mis on aretatud meie tingimustes ja mille kohta infot leiate Eesti Taimekasvatuse Instituudi kodulehelt (https://etki.ee/index.php/seemned/sordid#kartul). Kogemused näitavad, et iga sort käitub erinevates kasvukohtades erinevalt ja kõik tingimused mõjutavad nii tema kasvamist kui tulevase toidu maitset. Päris universaalset sorti pole olemas.
Kui eesmärgiks on süüa hästi kiiresti ise kasvatatud magusaid mugulaid, siis tuleb aegsasti panna kartulid idandama või või soetada idandatud mugulad kogenud kartulikasvataja käest, kes sellist teenust pakuvad juba mitmeid aastaid. Ettekasvatatud mugulate maha panekul tuleb olla ettevaatlik. Muld peab olema soojenenud 8–10 kraadini ja kindlasti tuleb kaitsta juba tärganud kartulitaimi juhuslike öökülmade eest tõhusa kattelooriga.
Praegu populaarsetes kogukonnaaedades peaks omavahel suhtlema, kes millist sorti kasvatab ja kui terve on maha pandav seeme. Omavahel peaks jõudma selgusele kasvatatavate kartulisortide haigusresistentsuses, et ei tuleks üllatuseks see, et kui nõrgemad sordid on nakatunud, siis on tõenäosus haiguse levikuks suur.
Populaarsust on võitnud ka põhus kartuli kasvatamine. Kindlasti on selle eelduseks kvaliteetse põhu olemasolu ja seda peab olema piisavalt, et katta kartul paksu põhukihiga, et kartulid ei muutuks roheliseks. Samuti räägivad seda meetodit kasutanud kasvatajad, et mugav on küll ilma mullatöödeta, aga mugulad jäävad väiksemaks.
Rõdudel ja terrassidel pottides kasvatades tuleb meeles pidada, et valida tuleb sordid, mis kasvatavad mugulad otse pesa alla, mitte ei ajaks stooloneid laiali. Sellisel juhul jääb pott kitsaks ja loodetud saak saamata. Samuti ei tohi potid üle kuumeneda ja läbi kuivada, niiskuse jälgimisel tuleb olla hoolikas. Potis sobivad kasvama Solist, Red Lady, Esmee ja Maret. Igaüks võib proovida oma lemmikut ja soovitavalt mitut, et endale parim välja selgitada.
