Jõgeval on köögiviljade sordiaretusega tegeldud sadakond aastat. Oma kohalike sortide saamiseks on aretajad teinud süstemaatilist tööd, et saaks kasvatada maitsvat ja just siinsetesse kliimaoludesse hästi sobivaid sorte.
Mitmed tänapäevalgi kasutusesolevad sordid nagu porgandisort ’Jõgeva nantes’, kaalikasordid ’Kohalik sinine’ ja ’Kõpu’ on aga alguse saanud juba aastakümnete eest. Ka sellel ajal oli aretuse eesmärgiks suure saagi ja hea haiguskindluse kõrval ka väga hea maitse. Arvesse võttes aga Eesti suhteliselt lühikest vegetatsiooniperioodi on kõikide köögiviljasortide aretusel lisaks eelmainitud omadustele tähtsaks omaduseks peetud varajast saagikande algust.
Nii ongi armastatud porgandisort ’Jõgeva nantes’ keskvarajane, kasvuaeg on 100–120 päeva. Juurvili on sellel sordil keskmise pikkusega ja tömbiotsaline, värvus on oranž, südamik on väike ja koorest pisut heledam. Porgand on magus, mahlane ja õrn, hea maitse säilib kevadeni. Porgandi säilivus üle talve on hea. Sügiseseks, aga ka talviseks tarbimiseks külva seemned esimesel võimalusel. Kuna sordi kasvuaeg ei ole pikk, siis võib külvata ka hiljem, kuni juuni keskpaigani. Hilisemate külvide puhul peab aga jälgima, et mullas oleks piisavalt niiskust ja taimed saaksid ühtlaselt tärgata. Varajane külv kata kattelooriga, see kaitseb kahjurite (porgandi-lehekirp ja porgandikärbes) kahjustuse eest ja aitab säilitada mullas niiskust. Suurel tuultele avatud põllul võib porgandi jätta katmata, seal on kahjurite oht väiksem.
Porgandi-lehekirbu kahjustuse tagajärjel lehed kipruvad, moodustub hulgaliselt narmasjuuri, juurikas jääb väikeseks, puitub ja muutb maitsetuks ning kogu taim kängub. Kahjustus on massilisem tuulevaiksetes aedades, kus on ka tavaliselt okaspuid või kuusehekk, milles kahjur talvitub ja alustab lendlust juuni keskel. Porgandilehtedel ilmneb kahjustus tavaliselt juuni teises pooles ja juuli algul. Teise ohtliku kahjustaja porgandikärbse toimetamise tulemusena lähevad juurviljad ussitama. Porgandikärbsel on Eestis kaks põlvkonda. Esimene kärbse lendlus algab juuni algul. Kui lehekirp paigutab oma munad porgandilehtede külge, siis porgandikärbes muneb munad noorte prganditaimede lähedusse mullatükkide vahele. Porgandikärbse kahjustus on suurem piisava mullaniiskuse korral. Teise põlvkonna lendlus algab juuli algul. Porgandikärbse munemisperiood võib kesta 30 päeva ja isegi pikemalt. Siit tuleb soovitus hoida katteloori varase külvi porganditaimede peal orienteeruvalt 10. augustini. Taolise pika katteloori perioodi mõjul võib aga tekkida probleem lehtehaigustega. Seetõttu on katteloori asemel parem kasutada kahjurite eest kaitsvat õhurikkamat kattevõrku. Hilisema külvi korral aga on kahjurite oht väiksem, sest mõlema kahjuri lendluse algul ei ole veel porgaditaimed tärganud.
Ka kaalikasordid ’Kohalik sinine’ ja ’Kõpu’ on varajased. ’Kohalik sinine’ on kujult ümar või lapikümar. Koor on lehekodariku ümber kuni poole juurviljani violetjas, altpoolt kollane. Viljaliha on kollane, õrn, mahlane ja väga hea maitsega. Juurvilja keskmine mass on 500–900 g, säilib hästi. ’Kõpu’ on kujult lapikümar. Koor on lehekodariku ümber kuni poole juurviljani roheline või nõrgalt pronksjas, altpoolt kollane. Viljaliha on on samuti kollane, õrn, mahlane ja väga hea maitsega. Juurvilja keskmine mass on 1 kg, säilib hästi. Mõlemat kaalikasorti külva kasvukohale või paljunduspeenrasse või kassetti mai keskel. Ettekasvatatud taimed istuta kasvukohale 15. juuni paiku. Arvukate kahjurite eest kaitseb kõige paremini kattevõrk, millega peab taimed katma kohe pärast istutamist. Kaalikas eelistab kasvukohana tuultele avatud maalappi või põldu. Kasvu ajal vajab palju niiskust, põuasel suvel kasvab kaalikas lisakastmiseta puiseks ja on pisut kibedavõitu.
Jõgeval aretatud redisesort ’Jõgeva 169’ on väga varajase valmimisega, mis on selle sordi suurim eelis. Tärkamisest saagi valmimiseni kulub vaid 20–24 päeva. Juurvili on erepunane, ümar kuni lapikümar, mille keskmine löbimõõt on 2,5 cm ja keskmine mass 15-20 g. Redis on võrdlemisi külmakindel, kuid niiskus- ja valgusnõudlik. Kasvuks soodne temperatuur on kuni 18 °C. Seeme hakkab idanema 1–3 °C juures. Redise tõusmed taluvad kuni -4 °C, vanemad taimed isegi rohkem. Maitsva ja mahlase redise saab kasvatada kevadel ja sügisel (külv võiks olla septembri algul). Tarbimisküpsed redised tarvita ära üsna pea, sest vastasel korral kasvavab juurvili liiga suureks ja kaotab hea maitse. Kütteta kasvuhoonesse külva redis juba aprilli algul. Kattelooriga katmine kiirendab saagi valmimist. Avamaale külva esimesel võimalusel (aprilli lõpus) ja kata kattelooriga, et kaitsta tärkavaid taimi maakirbu kahjustuse eest.
Valides kohaliku köögivilja sordi saad varase, maitsva ja suure saagi.
