Autorid: Liina Edesi, Tiina Talve (Eesti Taimekasvatuse Instituut)
Muld on põllumajanduses kõige tähtsam tootmisvahend. Mulla peamised ülesanded on elurikkuse säilitamine (nii flora kui fauna), toidu tootmine, toitainete ringlus ja säilitamine. Mulda saame jagada mineraalseks ja orgaaniliseks osaks. Mineraalne osa koosneb erineva suurusega kivimitest ja mineraalidest. Orgaaniline osa aga on nö. „elus“, koosnedes erinevatest elusorganismidest ning orgaanilisest ainest. Mullaelustiku all mõeldakse nii silmaga nähtavat (näiteks vihmaussid, putukad) kui ka silmaga nähtamatut (bakterid, seened, vetikad, viirused jne.) osa. Mullaelustikul on tähtis roll, tagades orgaanilise aine lagundamise, toitainete ringluse, toitainete kättesaadavuse mullast aga ka näiteks erinevate taimekaitsevahendite lagundamise mullas.
Seega on oluline, et muld oleks „hea tervise juures“. Mulla tervist saame hinnata erinevate parameetrite alusel, mida saame jagada kolmeks: keemilised, füüsikalised ja bioloogilised. Keemised parameetrid iseloomustavad mulda erinevate keemiliste elementide sisalduse ja füüsikalised parameetrid näiteks mulla struktuursuse ja lõimise kaudu. Bioloogilised parameetrid käsitlevad mullaelustikku koos orgaanilise aine sisaldusega. Üheks viimasel ajal levinumaks võtteks, et säilitada ja parandada mulla tervist on vahekultuuride ehk nö. haljasväetise kasutamine. Nii saame täita mitmeid eesmärke nagu näiteks parandada mullastruktuuri, aidata kaasa orgaanilise aine tekkele, kaitsta mulda erosiooni eest, siduda lämmastikku aga ka teisi toitaineid, kobestada mulda, ennetada haiguste ja kahjurite levikut ning suruda alla umbrohtumist.
Vahekultuure kasvatatakse külvikordades põhikultuuride vahelisel perioodil. Talvised vahekultuurid külvatakse enamasti hilissuvel pärast põhikultuuri koristust ja viiakse mulda kevadel enne põhikultuuri külvi. Vahekultuuridena kasutatakse nii talvituvaid liike, mis tagavad pinnakaetuse sügis-talvisel perioodil ja mittetalvituvaid, mida saab kasutada edukalt ka otsekülvi tingimustes. Liblikõielised vahekultuurid seovad koostöös mügarbakteritega õhulämmastikku, ristõielised ning kõrrelised seovad lämmastikku mullast. Pärast vahekultuuride mulda viimist lagundatakse see biomass mulla mikroobide poolt ja siis saavad seotud lämmastikku kui teisi toitaineid kasutada järgnevad põhikultuurid. Mida suurem on vahekultuuride biomass, seda rohkem toitaineid nad seovad ja seeläbi suurendavad mulla orgaanilise aine sisaldust.
Katsed on näidanud, et talivikk on kõige parem lämmastiku siduja võrreldes teiste üheaastaste liblikõieliste nagu näiteks aleksandria ristik ja inkarnaatristik. Talivikk on talvekindel, aleksandria ristik on aga külmaõrn. Ka inkarnaatristik talvitub Eestis vaid soodsatel aastatel. Ristõieliste omapäraks on see, et nad sisaldavad väävliühenditena glükosinolaate, mis on sarnase efektiga sünteetilistele pestitsiididele. Kõige massiivsema ja sügavamale tungivama juure moodustab kesaredis. Katsetes on kesaredis olnud suurima sügisese biomassiga ja lämmastiku sidumise võimega. Eesti tingimustes kesaredis ei talvitu, ta laguneb talvel, jättes mulla kobedaks. Talirüps on küll väiksema biomassi ja lämmastiku sidumise võimega sügisel, kuid see eest talvekindel. Kõrrelistest vahekultuuridest on enim kasutatud rukist, mis on talvekindel ja kaer, mis talvega hävib, kuid jätab maapinnale multšikihi. Vahekultuuride kasvatamisel tuleb siiski arvestada ka põllu külvikorraga, et ei soodustaks põhikultuuri haiguste ja kahjurite levikut.
Mulda viidud vahekultuurid lagundatakse mulla mikroobide poolt, muutes vahekultuurides seotud toitained järgnevale põhikultuurile kättesaadavaks. Kusjuures oluline on jälgid mulda viidud orgaanilise aine süsiniku ja lämmastiku suhet (C:NSüsinikku kasutavad mikroobid energiaks ja toitumiseks, lämmastik on aga vajalik rakkude ehituseks. Mikroorganismidele on optimaalne süsiniku ja lämmastiku suhe lagundatavas orgaanilises aines vahemikus 15:1 kuni 25:1. Sel juhul saavad nad kogu elutegevuseks vajaliku lämmastiku lagundatavast materjalist. Suhtega üle 25:1 tekib mikroorganismidel lämmastiku puudujääk ja siis nad võtavad elutegevuseks vajamineva täiendava lämmastiku mullast, mida muidu kasutaks põhikultuur. Näiteks teravilja põhu C:N suhe on reeglina üle 50 ja seega selle lagundamisel kasutavad mikroobid lisalämmastikku. Kusjuures bakteritele, kes on põllumullas üldjuhul domineerivamad kui seened, on iseloomulik väga madal C:N suhe ja seega kasutavad võrreldes seentega oma elutegevuseks rohkem lämmastikku. Reeglina on vahekultuuride süsiniku ja lämmastiku suhe aga alla 25:1 ja seega pole tarvis lisalämmastikku ning sobivad kasutamaks nii mahe- kui tavapõllumajanduses. Vahekultuuride kasutamine on üks võimalus tagada Eesti põllumajanduse jätkusuutlik majandamine, et saavutada Euroopa roheleppes esitatud eesmärke.
