Et juuli oli Eestis soe, ei tule kellelegi üllatusena. Juuli oli soe. Kui soe, sellest siiski pisut pikemalt.
Eesti keskmine õhutemperatuur oli juulis 21,2 °C, mis on 3,4 °C normist ehk paljuaastasest keskmisest (17,8 °C) kõrgem. Maksimaalne õhutemperatuuri mõõdeti 10 juulil Kundas 33,9 °C; kõige külmem oli 24. juulil öösel Jõgeval 5,4 °C. Ööpäeva keskmised temperatuurid olid üle Eesti suhteliselt ühtlased, Lõuna-ja Lääne-Eestis veidi kõrgemad, Põhja-Eestis madalamad. Maksimaalsed temperatuurid küündisid sisemaal saarte ja rannikuga võrreldes oluliselt kõrgemale (joonis 1). See huvitav erisus tuleneb siin öiste ja päevaste temperatuuride erinevusest - mere mõju all olevates rannikupiirkondades püsis temperatuur kõrge ka öötundidel, kergitades statistiliselt ööpäeva keskmist numbrit (joonis 2). Sisemaal olid päevad palavamad, kuid öötunnid tõid leevendust.
Maksimaalsed temperatuurid tõusid üle 30 kraadi kuni 9 päeval (Narva) ja üle 25 kraadi 11-24 päeval (joonis 3).
Eriti palavad olid kaks esimest dekaadi, vaid kuu kolmanda kolmandiku algus tõi pisut leevendust ja temperatuur langes korraks ka kliimanormi lähedale või pisut alla sellegi (joonis 4).
Maapinnal päikesepaistel näitasid termomeetrid 50 ja enam kraadi. Nii nagu inimestele ja loomadele, ei ole ka taimedele selline temperatuur enam kasulik ega mõnus. Mulla sügavamate kihtide temperatuurid meie Jõgeva katsepõllul on toodud joonisel 5.
Kuumades tingimustes toimus kultuurtaimede areng ülimalt kiiresti. Juuli lõpuks oli kasvuperioodil efektiivseid temperatuure Jõgeval kogunenud 1120 °C - summa, mis koguneb keskmiselt augusti teise dekaadi alguseks (joonis 6). See tähendab, et soojuslike tingimuste pooelst ollakse sel aastal tavapärasest 2o päeva jagu ees. Teraviljadel tähendab see, et tera ei jõudnud täituda ja jäi õhukeseks. Pärsitud oli kartuli mugulate moodustamine. Sel aastal kujunesid tõenäoliselt paremad saagid pigem raskema lõimisega muldadel, mis vähest niiskust hoida suutsid.
Kuivus, mis juba juunikuus aedades ja põldudel taimi kurnas, jätkus juulis. Sademeid kogunes juunikuuga võrreldes enamikus kohtades siiski rohkem, kuid normist enamasti vähem (joonis 7). Eesti keskmine sajuhulk oli 50 mm, mis on 75% normist. Suuremad sajuhulgad kogunesid tänu intensiivsetele äikesevihmadele, seda eelkõige rannikupiirkondades. Maksimaalseks ööpäevaseks sademete hulgaks mõõdeti 62 mm (6. juuli, Pakri ilmajaam), mis tähendab, et korraga sadas seal alla terve kuunormi jagu vihma.
Vihmade ebaühtlase jaotuse tõttu olid ka taimede kasvutingimused Eestimaa piires väga erinevad. Ka mõne kilomeetri ulatuses võisid sajuhulgad erineda, mida illustreerib joonis 8, kus on toodud Jõgeval kolmes erinevas ilmajaamas mõõdetud sajuhulgad - ametlik Ilmateenistuse mõõtejaam alevis ja kaks ETKI katsepõldude läheduses paiknevat ilmajaama. Samas, ka piirkondades, kus kuu kokkuvõttes kogunesid normilähedased või suuremad sajuhulgad, esinesid sademed peamiselt hoogsadudena. See tähendab, et suurem veekogus sadas korraga alla ja suurem osa kuust olid taimed siiski kuivades ja kuumades tingimustes. Nõrgemate sademete puhul tuleb aga arvestada, et kuumuse tingimustes niisutasid vähesed sademekogused tiheda taimiku korral vaid taimede lehti ja mulda ainult pinnalt paari sentimeetri sügavuseni ja aurusid kiiresti õhku tagasi. Nii juhtus meie rukki katsepõllul, kus ka suurem sademekogus niisutas vaid pindmist 10 cm paksust mullakihti, sügavamal mullas ei suutnud sajupäevad enne kuu lõppu mullaniiskust mõjutada. Nõrgema taimkattega odrapõllul ja niiskemas asukohas asuval nisupõllul imbusid sademed ka sügavamate mullakhtideni ja jõudsid seega ka taimede juurteni.
Viimasel joonisel (joonis 9) on aga esitatud sademed Jõgeval ilmateenistuse vaatluskohaks, võrdlusena teoreetilised efektiised sademed ja potentsiaalne evapotranspiratsioon. Efektiivsetest sademetest plaanin edaspidi rohkem kirjutada, kuid lühidalt on need sademed see osa vihmast, mis jääb alles peale seda, kui "oma osa" on kõrvale toimetaud äravool, aurumine ja läbivool. Taimedele kättesaadav ja kasulik on vaid see osa sademetetst, mis jõuab ja jääb püsima mulda taimejuurte ulatusse. Seda osa võimegi nimetada sademete efektiivseks osaks ehk efektiivseteks sademeteks. Efektiiset sajuhulka võetakse reaalselt arvesse näiteks niisutusnormide määramiseks. Potentsiaalne evapotranspiratsioon on aga näitaja, mis iseloomustab taimede veetarvet olemasolevates ilmastikutingimustes. Seega näitab sinine joon graafikul seda, kui palju oleks taimedel selliste temperatuuride ja õhuniiskuse juures vett kulunud, kui seda oleks piisavalt olnud.
