Augusti alguses avaldas IPCC (Intergovernmetal Panel on Climate Change) oma seni kõige karmima raporti kliima seisundi oleviku ja tuleviku kohta. Meedia täitus kiirelt maailmalõpuennustuste ja nondesamade ennustuste naeruvääristamisega. Kuna raport on mahukas, siis pealkirjadest sügavamale süvenemine võtab loomulikut aega. Mis seal raportis siis tegelikult seisab ja kui hull see lugu ikkagi tundub?
Noh, tundub küll, et teadlastel on oma hoiatustega päriselt tõsi taga. Tegu on IPCC seni kõige karmima raportiga - ja nad on siiani üsna ettevaatlikud olnud - ja see on järjekorras kuues. Meenutame veel, et 2007 aastal anti seoses neljanda rapordiga IPCC-le ja Al Gorele Nobeli Rahupreemia nende panuse ja erialaülese koostöö eest inimtekkelise kliimamuutuse teadvustamise osas. Seega ei saa kuidagi öelda, et tegu oleks tähtsustetu organisatsiooni marginaalse väljaandega. Enne nobeliväärse raporti väljatulekut oli kliima ja selle muutumine laiema üldsuse jaoks ei enamat kui hädavaevu viisakas jututeema - nüüd aga on igaühel asjast oma arvamus.
IPCC raport on traditsiooniliselt üles ehitatud kolmes osas. Praegu avaldatud esimene osa annab ülevaate viie võimaliku kliimastsenaariumi tulemustest. Järgmisel aastal peaks ilmuma teine ja kolmas osa, mis annavad eeldatavasti soovitusi muutustega kohanemiseks ja kõige hullema stsenaariumi vältmiseks. Järgnevalt toon välja raporti esimese osa mõned võtmepunktid.
Me ei saa sellega hakkama.
Viimastel kümnenditel maakeral toimunud soojenemine on fenomen, mida ei ole nähtud aastatuhandeid. See toimub kiiresti, see toimub peaaegu kõikjal. See on ümber pööranud maakera loodusliku tsükli järgi toimuva jahenemise. Me peaksime minema tagasi 125 000 aastat, et kohata veel soojemat globaalset temperatuuri.
See jätab Pariisi kliimaleppe kõige ambitsioonikama eesmärgi - temperatuuri stabiliseerumine mitte rohkem kui 1,5 kraadi tööstuseelsest tasemest kõrgemal - täitmiseks ausalt öeldes üsna vähe lootust. Kõik IPCC raportis väljatoodud stsenaariumid näitavad, et juba lähima 20 aasta jooksul ületab soojenemine 1,5-1,6 kraadi. Soojenemine hinnatakse seniarvatust kiiremaks, kuna teadlased lisasid oma mineviku kliimamuutuste arvutustesse uusi andmehulki, sh andmeid praegu eriti kiiresti soojeneva Arktika piirkonna kohta. Samuti on maailmas jätkunud kasuhoonegaaside kõrged emissioonid.
Me ise oleme ekstreemsete ilmastikutingimuste põhjustajad
Juba eelmine raport sedastas, et "inimmõju kliimasüsteemile on selge", kuid AR6 astub sammu edasi ja kinnitab suure kindlusega ("highly confident"), et inimtegevus on peamine tegur, mis põhjustab sagedasemaid ja intensiivsemaid kuumalaineid, liustike sulamist, ookenai soojenemist ja hapestumist. Ühemõtteliselt kinnitatakse, et just inimmõju on põhjustanud atmosfääri, ookeni ja maismaa soojenemise.
Selle kindluse on andnud arvutustehnikate oluline areng viimasest raportiperioodist alates. Uued mudelid suudavad täna hinnata ka seda, kui palju tõenäolisemaks ja/või intensiivsemaks on kliima soojenemisel muutunud ekstreemsed ilmastikunähtused. Nii on kindlaks tehtud, et ei 2020 aasta Siberi kuumalaine ega 2016 aasta erakordselt kuum periood kogu Aasias ei oleks ilma fossiilkütuste "abita" toimunud.
Me teame senisest rohkem kohalike tingimuste kohta
Uuemad kliimamudelid suudavad senisest paremini hinnata ka muutusi väiksemal, regionaalsel skaalal, sh võimalikke muutusi ekstreemsetes ilmastikutingimustes. See aitab senisest paremini mõista, mida toob globaalne kliimamuutus kaasa kohalikul tasandil erinevates maailma osades.
Mudelid näitavad, et Arktika soojeneb muust maailmast kiiremini. Meie jaoks on oluline, et põjapoolkera kõrgetel laiuskraadidel hinnatakse soojenemine 4-6 korda tugevamaks kui globaalne keskmine. Samuti on meie jaoks oluline Golfi hoovust puudutav prognoos - nimelt prognoositakse, et väga tõenäoliselt hakkab hoovus nõrgenema. Kliimarekonstruktsioon viitab, et hoovus on olnud viimastel kümnenditel nõrgem kui eelneva 1100 aasta jooksul. Selle põhjuseks peetakse eelkõige Gröönimaa liustike sulamist. Teadlased hoiatavad, et hoovuse jätku aeglustumine muudaks juba sel sajandil oluliselt regionaalseid ilmamustreid Atlandi ookeani piirkonnas, nõrgendaks Aafrika ja Aasia mussoone. Euroopa jaoks tooks hoovuse aeglustumine või seiskumine kaasa senisest jahedama kliima, samas rängemaid ja laiaulatuslikumaid põudasid ja tugevamaid torme.
See ei ole esimene kord, mil teadlased ennustavad Golfi hoovuse pidurdumist või seiskumist. Seni pole keegi hoovuse seiskumise tähtaegadest rääkida söandanud, samas on mõni hoovuse haru juba nõrgenenud. Vähem on teada, et Golfi hoovus on ka juba seiskunud viimase 100 000 aasta jooksul 20 korda.
Me oleme murdepunktide lävel
Golfi hoovust puudutav on vaid üks nö murdepunktidest. Murdepunktiks nimetatakse mingit kindlat sündmust , muutust või ajahetke, millest alates on muutused kliimatingimustes pöördumatud. Näiteks võivad metsad hakata tänu temperatuuri tõusule surema, muutudes nii süsiniku tarbijate asemel süsiniku tootjateks. Nii on juba juhtunud Brasiilias asuva Amazonase vihmametsaga, mis eritab rohkem süsinikdioksiidi kui suudab neelata. Seni maailma kopsudeks nimetatud hiigelsuur mets on nüüd hoopis kliimamuutuste kiirendaja. Teine sarnane näide on Antarktika jääväljad, mis kliima soojenedes muutuvad ühel hetkel nii ebastabiilseks, et seda protsessi ei oel enam võimalik ümber pöörata ja jää sulab paratamatult, tõstes merevee taset, mis oakorda viib järgmiste paratamatute muutusteni.
Raport annab teada, et kliima jätkuval soojenemisel kasvab selliste väikese tõenäosusega, kuid olulise mõjuga sündmuste esinemine. Praegune põlvkond näeb oma silmaga ja tunneb omal nahal selliseid muutusi, mille võimalikkust varem peeti vaid teoreetiliseks. Me juba päriselt elamegi looduslikku varieeruvust ületavate ekstreemsete sündmuste ajastul - kõrgete temperatuuride, üleujutuste ja suurte põlengute ajastul.
Me peame rääkima metaanist
Esmakordselt on IPCC pühendanud terve peatüki lühikese elueaga kliimamõjutajatele nagu aerosoolid, tahked osakesed ja metaan.
Metaani tase on praegu atmosfääris kõrgem kui kunagi varem viimase 800 000 aasta jooksul, ületades mäekõrguselt eelmises raportis kirjeldatud ohutuid piire. Metaan, mis pääseb atmosfääri nii hüljatud söekaevandustest, gaasi ja õli käitemisel kui ka põllumajandusest, on süsihappegaasist kliima soojendamise seisukohalt 84 korda võimekam kasvuhoonegaas. Hinnanguliselt on metaan vastutav umbes veerandi eest kogu globaalses soojenemises. Oma tugevast mõjust hoolimata ei ole metaan seni saanud eriti palju tähelepanu, kuna peamiselt on strateegiad keskendunud süsihappegaasile.
On väga tõenäoline, et ökosüsteemi reaktsioonid soojenemisele (nt igikeltsa sulamine ja suured maastikupõlengud) suurendavad edaspidi veelgi metaani kontsentratsiooni atmosfääris. Raporti autorid rõhutavad, et just metaani emissioonide tugev ja kiire vähendamine aitaks mitte ainult küllal kiirelt pidurdada globaalset soojenemist, vaid ka parandaks oluliselt õhu kvaliteeti.
Aga seniks ikka YOLO.
Ärge karjuge appi!
Te äratate mu kuldse liblika.
Ärge karjuge appi!
Mu lillehaldjas võib kohkuda.
Ärge karjuge appi!
Mu päkapikuriik satub ärevusse.
Ärge karjuge appi!
Te heidutate mu jaaniusse.
Ärge karjuge appi!
Need, kes tahaksid
teid aidata
on liiga väikesed.
/A.Alavainu/
