On alles suve algus, aga juba
käib kuumus taevani ja kuivus laastab maad.
On inimeste lemmikpaigaks tuba -
sealt kuri päike kätte neid ei saa.
Ja meri taganeb. Ja päike lõõska lisab.
Ei ole tuult. Ja kuumus loodust laastab.
Sa sääseparves peenraid kastad visalt.
On lämbe suvi. Kurja päikse aasta.
/A. Alavainu/
Meil on taas kuumalaine. Mida justkui võiski oodata, eksole. Suvi ju, eksole. Päris igal suvel meil just kuumalainet välja ei kuulutata, aga päris paljudel siiski, eriti viimasel ajal (loe: viimastel aastakümnetel, sest loomulikult oli igaühe lapsepõlves rohi rohelisem, taevas sinisem ja maasikad magusamad). Viimasel kolmel aastal oleme näinud teatud ajastuse muutust - meie kuumalained on nihkunud varasemaks. Ilm, mida võiks oodata juuli lõpus või augustis, on kohal juba jaanipäeva paiku. Mõne üksiku aasta põhjal on muidugi varavõitu öelda, kas nii nüüd hakkabki olema ja kas see ongi uus reaalsus. Kuid taimekasvatuse seisukohalt on siin ka ühe aasta põhjal oluline erinevus - varasem kuumus tabab taimi just keset kõige magusamat kasvuaega.
Maasikatest rääkides. Mäletate, et eelmisel aastal maasikad justkui tõesti ei olnud need õiged, magusad? Süüdistame kuumust. Marjad valmisid kuumas ilmas nii kiirelt, et ei olnud aega suhkrut toota. Sama lugu juhtus teraviljaga - terad jäid kuumaga õblukeseks, ei olnud aega täituda. Kuigi näiteks nisu kasvab üle maailma väga erinevates kliimaoludes, siis tegelikult on ta kuumastressile hästi tundlik, seda just õitsemise ja tera täitumise perioodil. Soojades maades ongi nisu külma hooaja kultuur, kuid ka näiteks Indias vähenevad nisusaagid, sest ka kõige jahedamal kuul hakkab temperatuur teravilja jaoks liiga kuumaks muutuma. Seega seda lootust eriti ei ole, et küll ta kasvab ka kuumaga.
Kuumade päevade ja muude ekstreemsuste muutumise statistika erineb lihtsalt keskmiste temperatuuridega tehtavast statistikast. On välja pakutud mitmeid erinevaid ekstreemumite indekseid - vaatame Jõgeva näitel, mida mõned neist meie kuuma ilma ja kuumalainete kohta ütlevad. Kuumalaineks nimetatakse meil olukorda, kus maksimaalne temperatuur on 27 kraadi või kõrgem vähemalt 3 päeva järjest. Eriti ohtlikuks nimetatakse kuumalainet juhul, kui temperatuur ületab 30 kraadi.
Esimesel joonisel on toodud kõigi päevade arv, mil temperatuur ületas 27 või 30 kraadi - siia kuuluvad ka "tavalised", lainesse mittekuuluvad kuumad päevad.
Kliimamuutuste uuringutes kasutatakse teatud lävitemperatuurist kõrgemate maksimumtemperatuuride kõikumist ühe indeksina, millega hinnata, kas ilmastik on mingil perioodil tõepoolest soojenenud või on tegemist loodusliku tsüklilisusega. Järgmisel joonisel (joonis 2) on toodud analüüs lävitemperatuuride 25, 27 ja 30 kraadi ületavate päevade kohta (vastavalt indeksid SU25, SU27 ja SU30) Jõgeva 1960-2021 andmete põhjal. Statistiline analüüs näitab, et kõik need olukorrad on antud perioodil statistiliselt usaldusväärselt sagenenud - kusjuures, mida kõrgemat temperatuuri vaadata, seda tugevam on seos. 25 ei ole muidugi küll veel eriline ektreemsus, kuid paljude põllukultuuride jaoks ei ole see enam optimaalne.
Järgnevalt vaatame kuumalaineid ehk pikemalt kestvaid kõrgeid temperatuure. Joonisel 3 on toodud selliste kuumade (maksimaalne temperatuur üle 27 ja üle 30 kraadi) päevade arv, mis kuuluvad vähemalt 3-päevasesse tsüklisse. Siin ei ole eristatud, kas selliseid tsükleid oli antud aastal üks või mitu - loetud on kokku nö ohtlike päevade koguarv suvisel perioodil. Siit joonistub välja, et kuumatsüklipäevade arv liigub ajas tõusvas sihis; samuti näeme aastatevahelise sageduse suureneist - kui 1960ndatel-1970ndatel ei olnud kuumalaine kindlasti iga-aastane külaline, siis sel sajandil võib "lainega" aastaid pidada juba pigem tavapärasteks. Ohtlikud kuumalained on Jõgeval esinenud alles alates 199ndatest ja neid on seni olnud veel liiga vähe, et trendi kohta mingeid järeldusi teha. Eestis tervikuna on aga Ilmateenistuse sõnutsi kasvanud just ohtlike kuumalainete sagedus. Kliimaekspertide hinnagul on tõenäoliselt just ohtlikud (kuumemad) kuumalained ka edaspidi seoses kliimamuutustega sagenemas.
Kuumalainete arv aastas võib olla informatiivne, kuid võib olla ka mõnikord eksitav (joonis 4). Näiteks võib aastal 2011 kokku lugeda 5 kuumalainet pikkusega 3-4 päeva, mis jäid kohati üksteisest vaid mõne päeva kaugusele. Pikema perioodi vältel valitses kuum ilm, kuid vahepal langes temperatuur "kuumalaine" definitsioonist allapoole.
Joonisel 5 on näidatud kuumalainete maksimaalset kestust. Kui ühel aastal esines mitu lainet, siis on näidatud pikimat katkematut kestust. Näeme, et pikad (üle 10 päeva kestvad) kuumaperioodid ilmuvad pildile alles peale 2010 aastat.
Pika jutu kokkuvõttes saab öeda, et Jõgeval on 65 aastaga sagenenud suviste kuumade ilmade arv, samuti on kasvanud kauemkestvate kuumalainete arv ehk kuumalained on muutumas pikemaks. Seega, mitte lihtsalt kuumem, vaid pikemat aega järjest kuumem. Ouch, nagu mu teismelised ütleks... See analüüs näitab, milline on meie jaoks senise kliima soojenemise üks reaalne tulemus - siiani on keskmisi temperatuure analüüsides välja tulnud peamiselt talvine-kevadine soojenemine ja suvised keskmised temperatuurid ei ole usaldusväärset tõusu näidanud. Aga eks keskmine ongi just seda - keskmine. Eks oma nahka (ja põldu) kõrvetab ikka keskpäevane kuumus, mitte ööpäeva keskmine. Kindlasti ei saa seda mõtet üksühele ja otseselt tulevikku edasi projitiseerida, sest seda teemat ei ole tegelikult veel põhjalikult uuritud - kuid tendents tasub meelde jätta. Hüva leili!
