Ühel unisel vihmasel pühapäevahommikul on ju üsna mõnus tagasi kuumadele päevadele vaadata. Mitte et ma siin Onu Bellat parafraseeriks või midagi...
Sel suvel realiseerus Eestis olukord, millega klimatoloogid on juba mõnd aega ähvardanud - kuum ja kuiv ilm taimekasvule kriitilisel perioodil. Põllumajanduse seisukohast on halvas mõttes oluline just nende kahe nähtuse - erakordselt kõrged temperatuurid ja madal/puuduv sademete hulk - samaaegne esinemine. Lisame siia ka meie laiuskraadile suve algul omase pika päeva, mis suurendab kiirgushulka veelgi. Kas me võime seda suve pidada ekstreemseks? Jah, meie kliimas kindlasti. Kas me võime oodata selliste suvede kordumist? Jah, tõenäoliselt. Kliimateadlased on näidanud, et maailmas on tendents just selline. See ei tähenda küll seda, et nüüd ka järgmine või iga suvi selline tuleb. Aga kuivi ja kuumi "laineid" hakkab kardetavasti tõesti sagedamini esinema.
Kuidas otsustada, kas on kuum ja kas on põud? Kui kõhutunne kõrvale jätta ja numbreid vaadata, siis selleks on tegelikult päris palju erinevaid võimalusi. Kuumalaine on kõige lihtsam - see on Eestis defineeritud olukorrana, kus maksimaalne õhutemperatuur on üle 27 kraadi vähemalt 3 päeva järjest. Selliseid laineid oli meil sel aastal seni juba kaks, mõnes asukohas jõudis juuli lõpus ka kolmandat korda temperatuur üle piiri tõusta - nende kohta saab statistikat lugeda muuhulgas ka sama lehe varasematest postitustest. Põllumajanduses on aga näiteks meile sarnastes oludes elavad soomlased võtnud kriitiliseks piiriks, mis hakkab põllukultuuride saaki kahjustama, 25 kraadi. Üle 25-kraadise temperatuuriga päevi on sel suvel olnud, taas asukohast olenevalt, 15-40.
Põuaga on huvitavam. Põud on kahtlemata ohtlik ja ebasoodne ilmaolukord. Teistest loodusõnnetustest eristab teda aga see, et kui teised ekstreemumid tekivad äkki, siis põua kujunemine võtab aega ja kuidas sa sel juhul ikkagi täpselt paika paned, et eile veel ei olnud, aga algas täna kell 12:48? Samuti ei ole põud, tema kujunemine ja mõju igal pool või igal ajal ühesugune. Meteoroloogilise põua kriteeriumina vaadatakse tavaliselt mingi perioodi sademete hulka võrdluses normaalse ehk pikaajalise keskmisega - see kriteerium on spetsiifiline kindlale piirkonnale, olles üks osa kliima iseloomustusest. Seepärast ei saa isegi Eesti lõikes kasutada ühtset põua definitsiooni. Ainult sademete järgi otsustades kujuneb suvekuu kuivaks, kui sademete hulk on alla 60% vastava kuu normist, ja väga kuivaks (ohtlikult kuivaks), kui sademeid on alla 35% normist. Selle kriteeriumi järgi oli juuni meil ohtlikult kuiv ametlikest ilmajaamadest Jõgeval, Jõhvis, Narvas, Pärnus, Ruhnus, Tiirikojal, Toomas, Türil, Viljandis ja Väike-Maarjas. Juulis sadas ohtlikult vähe aga Tartus. Juuni+juuli summaarsed sademeid ei jäänud siiski kusagil alla 35% normist (Jõgeval siiski täpselt 35 ja Jõhvis 35,5% normaalsest). Üle normi sadas kahe kuu kokkuvõttes vaid Heltermaal ja Vilsandil, mujal jäid juuni+juuli sademete osas enamasti 40-70% vahele normiga võrreldes. Joonisel 1 on punaste numbritega ja värvikoodiga toodud juuni + juuli summaarne sademete hulk millimeetrites ja sinise numbriga sama perioodi sademete osakaal kliimanormist (%). Siit ongi kenasti näha ka kirjeldatud põua definitsiooni territoriaalsed erinevused - üsna sarnane sademete hulk tähendabki nt Vilsandil normist rohkemaid ja Võrus normist vähem sademeid.
Palju on kuulda olnud, et inimesed kirjeldavad, kuidas kuu aega ei ole nende kodukohas tilkagi sadanud. Ja see ongi täiesti õige jutt. Lihtsalt ametlikud ilmamõõtmispunktid asuvad kodukohaga võrreldes pisut teises kohas. Suvised hoogsademed, eriti äikeseihmad, on aga väga kohaliku iseloomuga ja see tähendab, et isegi paari kilomeetri ulatuses võib sadada või mitte sadada. Peaasi, et naabril ka ei sajaks, onju ;)
Kas siis oli ikka ka statistiliselt kuiv või ainult tundus? Jah, oli küll. Hoolimata sellest, et mõnes piirkonnas kogunesid ka keskmisest suuremad sajuhulgad, on juuli ja juuli kokkuvõttes kõikjal Eestis olnud kuivad, muld on sadude vahel tuhkkuiv ja taimed janus. Joonis 2 näitab, kuidas on sajuhulgad kogunenud kõige kuivemas mõõtekohas Jõgeval ja ühes sajurohkemas, Vilsandil. Võrdlusena on toodud ka ööpäeva maksimaalne õhutempertauur neis asukohtades. On näha, et hoolimata summaarsest suuremast sajuhulgast, on ka Vilsandil tegelikult hoogsadude vahel pikad kuivad perioodid. Kui aga juba kümme päeva ei saja ja siis sajab ühe päevaga või lausa tunniga väga intensiivselt mitukümmend millimeetrit, siis ei lähe see vesi sugugi kõik otse taimedele, vaid suur osa voolab taimejuurteni jõudmata äravooluna ära. Seda on näha ka joonisel 3 - tugevad sajud on märgatavalt mõjutanud mullaniiskust vaid kõige pealmises 10 cm kihis. Seega, kuigi mitte päris kõikjal päris katastroofiliselt kuiv, siis kuiv ja kuum on see suvi seni kahtlemata olnud.
Lisaks meteoroloogilisele põuale vaadatakse agrometeoroloogilist põuda. Kultuurtaimed vajavad normaalseks kasvamiseks rohkesti vett. Ühe tonni kuivaine kohta kulutavad nad 300-800 tonni vett. Peaaegu kogu selle vee hangivad taimejuured mullast. Kui sademeid pole piisavalt, kannatavad taimed üsna varsti veepuuduse all ja kasv pidurdub. Eesti keskmine sajuhulk aktiivse taimekasvu perioodil ületab aurumise ja seega jääb Eesti piirkonda, mida peetakse küllaldase niiskusega alaks ja kus sademete hulk keskmiselt rahuldab põllumajanduskultuuride veevajaduse. See on siis jälle see kurikuulus sõna "keskmine". Kõigil aastatel ei saja teatavasti ühepalju ja tegelikult ei sobi isegi "keskmisel" aastal sademete jaotus kokku taimede veevajadusega - juba mai lõpul, juunis ja juulis jääb "keskmisi" sademeid väheks, septembris on neid aga "keskmiselt" liiga palju (joonis 4). Sel aastal oli siis lugu ka keskmisest kehvem, nii sadas Jõgeval juunis kultuuridele vajalikust veehulgast vaid 15-20%.
Definitsioon ütleb, et agrometeoroloogiline põud tekib meteoroloogilise põua ajal, kui sademetepuudus tekitab mullavee puuduse. See on taas küllaltki raskesti määratav hinnang, sest erinevatel muldadel ja erinevate kultuuride jaoks on see piir erinev. Kerge lõimisega ja väikese veemahutavusega mullad on põuakartlikumad; raske lõimisega mullad akumuleerivad rohkem vett ja kardavad seega vähem kuiva. Kõige põuakartlikumad on Põhja- ja Loode-Eesti ning saarte rähkmullad, samuti Otepää ja Haanja kuplite kerge lõimisega liiv- ja saviliivmullad.
Seepärast defineeritakse agrometeoroloogilist põuda sageli samuti sademete kaudu, kuid siin ei saa kasutada lihtsalt ööpäeva, dekaadi või kuu sademete hulka. Selleks, et hinnata mulla veesisaldust, ei ole niivõrd oluline teada, kui palju sadas antud päeval, vaid kui palju on sadanud enne seda, kuni selle päevani. Eestis tekib agrometeoroloogiline veepuudus ehk põud enamasti juba siis, kui vegetatsiooniperioodil puuduvad sademed või on need väga vähesed (kokku kuni 0,1 mm) 10 järjestikusel päeval. Põuapäevaks nimetatakse siis iga päeva 10ndast edasi. Kui näiteks mingis kohas 15 päeva järjest ei sadanud, siis olid 6 viimast nendest põuapäevad. Selliste päevade arv on toodud joonisel 5, samuti kõige pikema sademeteta perioodi pikkus erinevates jaamades. Ohtliku põua kriteeriumiks on aga vihma puudumine vegetatsiooniperioodil 20 päeva jooksul. Sel juhul nimetatakse perioodi 20ndat päeva sademetepuudusega päevaks.
Ohtlik põud ehk sademetevaba periood pikkusega 20 päeva või kauem registreeriti sel suvel Ruhnus (24. juuni - 20. juuli täiesti sademeteta, 31 järjestikusel päeval kokku alla 1 mm sademeid) ja Tartus (3.-26. juuli 0,1 mm sademeid). Paljudes jaamades esines sel kevadel-suvel 10-päevaseid või pikemaid perioode, kus sademeid ei olnud või oli 10 järjestikuse ööpäeva sajuhulk <0,1 mm. Näiteks, kuigi Jõgeva sademete hulk oli juunis-juulis väga madal, siis päris sajuvabad perioodid olid vaid 27. juunist 7 juulini ja 17.-26. juulini. Pakris esines 9.-27. juuli vahel vaid 0,1 mm ja Harku ilmajaamas samal perioodil 0,7 mm sademeid.
Kogu maailmas, aga eelkõige põhjapoolkeral on rekordiliselt kuumi ja samal ajal kuivi tingimusi viimastel aastakümnetel hakanud esinema üha sagedamini. Ühes värskes teadusuuringus (Mukherjee, Mishra, 2021) analüüsiti näiteks detailselt viimase 40 aasta temperatuuri ja sademete andmeid ja leiti, et eriti just viimase 20 aasta jooksul on mitmel pool maailmas oluliselt sagenenud olukorrad, kus korraga esinevad kuumus ja põud (nn CDHW compound drought-heat-wave sündmused). Sealjuures on kasvanud nii selliste sündmuste sagedus, kestus kui intensiivsus. Sündmuste arv on kasvanud maakera erinevates paikades 1-3 võrra, nende kestus 2-10 päeva võrra. Teadlased ütlevad, et sellise tendentsi ehk ekstreemsete sündmuste (põuad, kuumalained) ajalis-ruumilise mustri muutuse on põhjustanud globaalse keskmise õhutemperatuuri tõus. Ja ometi vaadati selles uuringus andmeid alles kuni aastani 2016 (teadus lihtsalt võtab aega...) - ja peale seda on teatavasti läinud üha ja veel soojemaks.
