Öeldakse, et kui toomingas õitseb, on aeg kartulit panna. Inimene võib ju praeguse tuulise ja kõleda ilmaga lõdiseda, aga Lääne-Eestis on esimesed õied soojemates nurgatagustes tõepoolest avanenud.
Tahtmata "toomingaindeksis" kahelda, heidame siiski igaks juhuks ka pilgu põllule, täpsemalt põllu alla. Varase kartuliga võib ju igasugu trikke katsetada, kuid päris külma mulda pole teda siiski mõtet panna - talvekartulit veelgi vähem. Sellepärast tasubki vaadata, mida näitavad mulla soojuse ja niiskuse mõõtmised. Mullatemperatuur kõigub praeguste päikseliste ilmadega päris tublisti - järgmisel joonisel on võrdlusena toodud 10 ja 30 cm sügavusel mõõdetud mahulise niiskuse ja temperatuuri käik Jõgeval mai algusest tänaseni talinisupõllul. Kartuli panekuks võiks temperatuur olla minimaalselt 3 kraadi, see tase on mullas täitsa olemas. Samas meeldib mugulatele siiski pisut soojem muld pisut paremini - nii umbes püsivalt 7-10 kraadi.
Väga märga mulda kartul samuti ei armasta. Kui kartul pannakse liiga külma ja märga mulda, siis aeglustub tema kasv ja suureneb ka haigestumise risk. Mullaniiskuse osas on praegu näha, et pindmine mullakiht on mõnevõrra kuivem, kuid ka sügavamal on muld üsna optimaalse niiskusega. Järgmisel joonisel, mis näitab rohumaal tehtud mõõtmisi erinevatel sügavusel. Meie mõõtmisalal asub 30 cm sügavusel tihedam savikas mullakiht, millest tuleneb selle sügavuse kõrge niiskustase. Joonisel on hästi näha ka viimaste sademete (12-14 mail kokku 18 mm) mõju.
