Kes täna öösel juhtumisi Eestis ringi sõitis, nägi küllap tavapärasest rohkem tulukesi vilkumas. Ja need ei olnud eriti hiljaks jäänud jõulud või pisut hilinenud maituled. Need olid sajad küünlad, mis kasvuhoonedes öökülma hirmus tomateid soojendasid. Kas neil hirmudel oli alust? Kindlasti. Maikuised külmad ei ole meil kuidagi ootamatud ega haruldased - sisemaal esineb neid mai kolmandal dekaadil igal 4-5 kevadel. Seega statistiliselt ei saa kuidagi loota, et see küünlavalgusõhtu viimaseks jääks... Seega uuendan siin mõne aasta tagust postitust öökülmade hingeelust.
Mis on öökülm?
Agrometeoroloogias nimetatakse öökülmaks kevadel või sügisel (põllu- ja aiakultuuride kasvuperioodil) esinevat alla-nulli-kraadist õhutemperatuuri. Öökülm võib esineda nii õhus, maapinnal kui ka taimede vahetus läheduses. Maapinnal, taimede kasvukõrgusel mõõdetud öökülm on kõrgemal õhus mõõdetud temperatuuridest sageli 2-4 °C madalam. Seejuures võib päevane temperatuur olla üpris kõrge ja ööpäeva keskmine ulatuda ka üle 10 °C. Mõnel aastal toovad öökülmad kaasa hulgaliselt taimede kahjustusi või hukku ning põhjustavad põllu- ja aiakultuuride saagi langust või ikaldust.
Öökülmasid on põhiliselt kahte tüüpi, mis sageli esinevad ka koos. Advektiivne öökülm tekib, kui mujalt, tavaliselt loodest, kirdest või põhjast tungib piirkonda alla 0 °C temperatuuriga õhumass. Ilm on enamasti sel juhul külm, pilvine ja tuuline, öökülm levib üle suurema ala, sageli tekib ka ajutine lumikate. Selline öökülm on iseloomulikum varakevadele ja hilissügisele. Radiatsiooniline öökülm tekib aga maapinnalt ja taimede lehtedelt soojuse väljakiirgamise tagajärjel, mis põhjustab maapinna, taimede lehtede, samuti maapinnalähedase ja taimestikus oleva õhukihi tugeva jahtumise. Vaiksetel selgetel öödel hakkab õhutemperatuur päikeseloojangu eel kiiresti langema ja selge ilma püsimisel saavutab varahommikul päikesetõusu ajaks miinimumi. Radiatsiooniline külm võib varakevadel kesta 8–12 tundi, hiliskevadel esineb seda ainult lühikest aega päikesetõusu eel. Selline öökülm esineb pigem väikestel aladel ning on tugevalt mõjutatud mikrokliimast ehk asukoha tingimustest - nagu täna öösel nägime.
Täna öösel (17-18 mai) jäi 2m kõrgusel õhutemperatuur täna öösel ametlikes vaatlusjaamades valdavalt plusspoolele (miinuskraade õhus mõõdeti vaid Hüüru, Valgu ja Vihterpalu hüdromeetriajaamades). Maapinnal ja taimede kohal esines aga tugevaid miinuskraade - hommikul kella 5 ajal mõõdeti Harkus maapinna lähedal näiteks peaaegu -4 °C, Hiiumaal -1 °C. Samal ajal oli aga nii Jõgeval kui ka Tõravere ilmajaamas maapinna lähedal ligi 3 kraadi sooja.
Milline piirkond "võitis" või "kaotas", sõltub väga erinevatest teguritest - öökülmade kujunemisele avaldavad lisaks geograafilisele laiusele ja kaugusele merest mõju kohalik maastik, pinnamood, mullastik, metsasus, veekogude lähedus ning õhu juurde- ja äravoolutingimused. Külm õhk on raskem ja ebatasase reljeefi korral hakkab maapinna lähedal jahtunud õhumass valguma ümberkaudsetel aladelt madalamatesse kohtadesse. Selle tagajärjel tuleb nn külmalohkudesse külma õhku pidevalt juurde. kõrgemates kohtades asendub aga äravoolanud õhumass uue ja soojemaga. Külmem õhk võib jääda nõlvast alla valgudes pidama ka mõne takistuse (nt kuusehekk, metsatukk) taha. Ka metsalagendikud on nagu orud kõrgustike vahel, kuhu külmem õhk valgub. Seetõttu on tihedate metsaservade lähikonnas öökülmad tugevamad. Samas on aga metsa all puuvõrade kaitsva mõju tõttu õhk soojem kui ümbritsevatel avatud aladel. Öökülma esinemist mõjutab ka mulla koostis, struktuur, niiskus ja taimedega kaetus. Liiv ja turvas jahtuvad kiiremini kui savikas muld; kuiv muld jahtub niiskest kiiremini. Taimede kohal on öökülmad tugevamad kui taimedeta mulla kohal.
Järgnevas tabelis on väga üldiselt toodud öökülmadeta perioodi kestuse ja öökülmade intensiivsuse erinevus olenevalt asukohast maastikul, võrreldes lageda alaga. Kestuse puhul + tähendab, et öökülmavaba periood on pikem, - tähendab, et see periood on lühem kui tasasel alal. Intensiivsuse korral + tähendab, et öökülm on nõrgem ja - tähendab, et öökülm on tugevam kui tasasel alal.
Territoriaalsed erinevused
Eesti kõige öökülmaohtlikum piirkond on Põhja-Eesti, kus öökülmad lakkavad enamasti siis, kui ööpäeva keskmine õhutemperatuur on tõusnud üle 10–11 °C. Siiski on suurel osal Põhja-Eestist öökülmade esinemise tõenäosus kevadel pärast aktiivse vegetatsiooniperioodi (temperatuur üle 10 °C) algust veel 50-60%. Lõuna-Eestis lõpeb öökülm keskmiselt 9–10 °C ning saartel ja rannikualadel 6–7 °C keskmise õhutemperatuuri korral. Eriti öökülmaohtlikes kohtades võib maapinna lähedal olla öökülma ka siis, kui ööpäeva keskmine õhutemperatuur on 10–15 °C.
Keskmiselt kestab öökülmavaba periood Eestis üle nelja kuu. Lühim on see Põhja-Eesti madalamatel maadel ning pikim Lääne-Eesti rannikul ja saartel (vt kaarti). Õhu öökülmaoht möödub Põhja-Eestis keskmiselt 20.–25. mail, Lõuna-Eestis 10.–15. mail ja rannikul mai esimesel dekaadil. Maapinnal möödub öökülmaoht keskmiselt 5 kuni 20 päeva hiljem. See on muidugi keskmine aeg, üksikutel aastatel võivad kõrvalekalded nendest tähtaegadest olla peaaegu kuuajalised - hiliseimad öökülmad õhus on viimastel aastakümnetel olnud Lõuna-Eestis juuni esimestel päevadel, Põhja-Eestis jaanipäeva paiku, maapinna lähedal veelgi hiljem. Isegi juulikuus on olnud maapinna lähedal miinuskraade. Näiteks Jõgeval on öökülma olnud juulis aastatel 1975, 1992, 1993, 2006 ja 2009. Sellised kesksuvised öökülmad on enamasti varahommikul päikesetõusu ajal, mööduvad kiiresti ning nende tekitatud kahju on väike.
Enamiku põllumajanduskultuuride kasvu kõrgusel, s.o. 0-50 cm mullapinnast lõpevad aga öökülmad kevadel veel 10-15 päeva hiljem.Võime eeldada, et kliima soojenemisel öökülmavaba periood keskmiselt pikeneb, kuid öökülma oht jääb meie laiuskraadil kindlasti alles.
Öökülmadeta perioodi kestus päevades. Kaart kohandatud raamatust Üld- ja agrometeorloogia.
Erinevate kultuuride tundlikkus öökülmale
Erinevate taimeliikide tundlikkus öökülmade suhtes on erinev (vt järgnevat tabelit). Lisaks erineb kultuuride külmakindlus ka sorditi. Eestiski kasvatatakse taimi, millel tekivad esimesed kahjustused juba –0,5 °C korral ja mis mõne külmakraadi juures hukkuvad - samas on teiste taimede jaoks ohtlik alles ligi kümnekraadine miinustemperatuur. Mitte kõik öökülmad ei ole seega põllumajandusele võrdselt ohtlikud, kuid õitsevatele viljapuudele võivad madalad temperatuurid tõepoolest saatuslikuks saada.
Kevadel on põllumajandusele ohtlik peamiselt hiline öökülm, eriti kui ta saabub pärast sooja perioodi (seda muret sel aastal küll ei tohiks olla...)
Tabel raamatust "Eesti ilma riskid", 2008:
Öökülma ohtlikkus taimedele sõltub ka taime sordist, karastumisest, kasvufaasist ja varasematest kasvutingimustest. Kahjustuse tõsidus sõltub rohkem temperatuuri langemise kiirusest ja vähem külma püsimise kestusest. On leitud, et oluline on ka jääkristallide sulamise kiirus.
Kuidas kaitsta taimi öökülmade eest?
- Öökülmade kaitseks võib taimi õhtul sooja veega kasta, et suurendada õhuniiskust. Külma veega kastmine aitab aga jahtumisele hoopis kaasa. Hommikul on külma saanud taimed sageli närbunud ja siis on soovitatav neid kasta (piserdada) külma veega, et vähendada hommikusest intensiivsest päikesepaistest tekkinud suurt temperatuuri kontrasti.
- Kevadisel öökülmaperioodil pole soovitatav kasutada multši.
- Külmaõrnu taimi tuleks kevadel öökülma kaitseks katta. Eriti külmaõrnad on äsja istutatud vähe juurdunud taimed
- Jahedusega harjunud taimedega võrreldes tekivad kahjustused kergemini taimedel, mis on enne soojas (näiteks katte all) kasvanud ja siis järsku külma kätte sattunud.
- Kevadel viljapuude õitsemise ajal on võimalik aedu kaitsta öökülmade eest lõketega ja niiske (tossava) materjali põletamisega – aia kohale tekib suitsust ja aurust pilv ning temperatuuri langus ei ole seetõttu nii suur.
Kasutaud on järgnevaid materjale:
Üld- ja agrometeoroloogia. 1961
Eesti NSV agrokliima ressursid. 1976
Agrometeoroloogia konspekt, Eesti Mereakadeemai, 1998
Eesti ilma riskid. 2008
