On laupäev, 10. juuni. Mul on puhkus, ja kas ma juba ütlesin, et on laupäev? Ilm on ilus, päike paistab. Aga siin ma istun ja tunnen end pisut nagu lumehelbekesena. Sest ei, ma ei lähe välja. Kell on 14 ja temperatuurid ulatuvad mitmel pool Eestis juba jälle ligi või üle 32 kraadi. See. On. Kuum. Ja siis läheb ilmselt veel natuke kuumemaks.
Kuumalaine, öeldakse. Kliimasoojenemine, ka seda öeldakse. Ometi oleme harjunud kliimasoojenemisega seoses justkui mingeid teisi numbreid nägema? Räägitakse mingist paarist kraadist keskmise temperatuuri tõusust, aga mis jama meil siis ometi toimub?
Tegelikult, juba kahel viimasel aastal on olnud Eestis selline suvi, et juuni ongi olnud suve kõige kuumem kuu. Kuidas sel aastal saab, eks näis, aga samasugune võimalus tundub ka sel aastal olemas olevat. Selline ei ole üldse meie tavapärane suvi, sest pikaajaliselt on ometi "kombeks", et kõige soojem suvekuu on juuli ja jaanikuu on traditsiooniliselt hoopis kõige jahedam. Samuti võib meie suve kohta ebatavaliseks pidada, et käesolev kuumalaine on kujunenud nii pikaks. Enamasti ei kesta meil 30 kraadist kõrgemale ulatuv soojus üle mõne päeva. Muidugi on olnud ka erandeid - hiljuti näiteks aastal 2018, mil ööpäeva keskmine temperatuur püsis lausa mitu nädalat üle 20 kraadi - kuid üle 30 kraadist kuuma oli siis vaid mõnel järjestikusel päeval. Praegu on aga veel "ägedam" - päevased maksimumid on pea kõigis mõõtekohtades aina sagedamini üle 30 kraadi kerkinud ja kerkimas.
Järgnev kaart sisaldab andmeid alates kuumaperioodi algusest (18. juuni - 9. juuli). See pilt saab kahtlemata veel muutuma, kuna kuuma lubatakse jätkuvat. Punased numbrid kaardil näitavad selle perioodi maksimaalset temperatuuri, sinised numbrid päevade arvu, mil temperatuur on tõusnud üle 30 kraadi. Lillad numbrid tähistavad päevade arvu ööpäeva keskmise temperatuuriga üle 20 kraadi - see on oluline piir, mis näitab, et ka ööd on soojad ja see muudab kuumuse raskemini talutavaks. Värvikood illustreerib päevade arvu, mil temperatuur on olnud üle 27 kraadi - tumedamates piirkondades on see periood kauem kestnud.
Niisiis, mis värk selle kuumusega on?
Üks võimalus asja seletada on toodud järgmisel joonisel. Temperatuur kui muutuja käitub üldiselt vastavalt normaaljaotusele (nö kübarale). See tähendab et kui me ütleme, et meie keskmine temperatuur on nii-ja-naasugune, siis see tähendab ühtlasi seda, et sellist temperatuuri esineb kõige sagedamini ja sellest kõrgemaid ja madalamaid väärtusi on enamvähem samapalju. Sealhulgas kõrgemaid ja madalamaid ekstreemsusi. Kui nüüd nihutada keskmist temperatuuri naaaaaatukene (nii umbes prognoositava kliimamuutuse jagu) soojemasse suunda, siis õigupoolest ei muutu meie laiuskraadil keskmine temperatuur tõepoolest veel sugugi ebameeldivaks. Pigem vastupidi. Aga häda on selles, et nihutada tuleb kogu kübarat korraga. Statistika, va nuhtlus, kipub päris elus just niimoodi töötama. Ja siis juhtubki just see, mis pildil näidatud. Kübara kuju ei pruugi muutuda (kuigi kunagi ei saa kindel olla), aga ta asub temperatuuriskaalal teises kohas. See temperatuur, mis asus enne üsna kübara serva all, mis oli ekstreemum, harv juhus, on nüüd nihkunud päris tavaliseks asjaks. Ja kübara serva mahuvad nüüd ära ka hoopis uued ja huvitavad ilmad.
Alumine pilt näitab samasugust nihet sademete kohta - kuna sademed paraku ei taipa käituda vastavalt normaaljaotusele, siis nende puhul on ka tulemus teistsugune. Ka seda tulemust oleme me tegelikult juba hakanud märkama, kas pole...
Kas nii hakkabki nüüd olema? Ega täpselt ju ei tea, enne kui käes on...
Globaalsel tasemel on keskmised asjad keskmise kliimamuutusega üsna lihtsad ja selged. Keerulisem ongi määrata regionaalset temperatuuri muutust. Kuid ka siin on erinevad kliimamudelid enamvähem üht meelt, et temperatuur tõuseb rohkem just kõrgetel laiustel, kuhu alla jääb ka Eesti. Samas muudab siinse olukorra hindamise keerulisemaks asjaolu, et Eesti temperatuur ei ole määratud mitte globaalse keskmisega, vaid on mõjutatud tsirkulatsioonimustrist - kas valitsevaks on Siberi kõrgrõhkkond või Atlandilt tulevad tsüklonid. Kokkuvõttes võib siiski öelda, et Eesti kohta käiv temperatuuri muutuse prognoos - kasv suurem kui globaalne keskmine ja aastaaegade lõikes pigem talvel ja kevadel, on praeguste teadmiste kohaselt parim võimalik.
Järgmisel joonisel näeme Eesti jaoks edaspidiseks erinevate stsenaariumidena prognoositavat aasta keskmist temperatuuri (jälle see keskmine). Punased täpikesed tähistavad aga seni registreeritud keskmist temperatuuri. Graafikult saab välja lugeda, et "sinine" ehk leebemat soojenemist prognoosiv stsenaarium pakub keskmist temperatuuri lähimateks aastakümbeteks umbes sellesse kohta, mida me mõnelgi aastal juba oleme näinud. See tähendab nii sooje sombuseid talvi kui jah, just neidsamu kuumalaineid. "Punase" stsenaariumi elust ülevaate saamiseks tuleks aga ette võtta reis Šotimaale - umbes selline arvatakse olevat meie tulevane ilmastik.
Kuumataluvus on igaühel erinev, kuid üle 30-kraadilist soojust naudivad Eestis siiski vähesed. Miks on meil Eesti kuuma ilma nii raske taluda, kui me (vähemalt mõned meist) ometi unistame Vahemere ääres puhkamisest? Siin tuleb jälle mängu kliima ja õige natuke füüsikat. Vahemereline kliima on soe, kuid kuiv. Läänemere piirkonnas sisaldab õhk oluliselt rohkem niiskust, seda ka kuuma ilmaga. Kuuma ilmaga higistab inimene tugevalt (keha püüab selle kaudu ennast jahutada). Kui õhk on kuiv (sisaldab vähe veeauru), siis toimub higi kiire aurustumine, mis viib kehatemperatuuri languseni. Niiskes õhus ei aurustu higi nii kiiresti - kui õhk on vett täis, ei ole sinna võimalik seda eriti juurde pressida. Ja kuna liigset energiat ei suunata aurumise kaudu kehast kõrvale, siis keha kuumeneb ja me tunneme ennast halvemini. Sellepärast ongi kuuma ja niisket ilma (ja kliimat) raskem taluda kui kuuma ja kuiva.
